Elu hetk: maailma vaatamise mitu palet


On justkui üks maailm ja on justkui üks „mina“, kes ma seda maailma vaatan ja selles toimetan. Või kas on kõik ikka nii lihtne? Pealiskaudselt vaadates ei tundu ehk nendel kahe fotol kajastatud ilme vahel just kuigi olulist erinevust olevat, kuid teemasse süvenedes ilmneb üks väga suur ja oluline erinevus, mis muudab väga paljutki.

Ühel septembri alguse õhtupoolikul kui olime perega rannas päikeseloojangut nautimas, tekkis mul vaate ilust lummatuna idee endast ka mõned naeratuse fotod teha, mida saaks mõne tulevase artikli illustreerimiseks kasutada. Nii nagu haigutamine on nakkav, on seda ka siiras naeratus. Ja just sellel põhjusel olen seljatanud enda vastumeelsuse selfide tegemise vastu ja olen hakanud endast naeratavaid pilte tegema ja neid oma artiklite illustreerimiseks kasutama, et seeläbi maailma rõõmu ja heatahtlikkust puistada. Nii ka sellel õhtupoolikul. Pildistamise hetkel olin ma täielikult teadvel iseenda teadvelolekust ja täielikult olemasolevas hetkes ja tegevuses kohalolev ning kontaktis publiku, ehk kõigi lugejatega. Mida ma aga sellel hetkel ettegi ei osanud näha oli, et justnimelt sellest samast pildistamisest endast areneb välja sündmuste ahel, mis tulevase artikli sisu loob.

Pildid tehtud, nautisin loojuva päikese erakordset värvidemängu edasi – hoidusin teadlikult mõtlemisest ja meenutamisest ja püsisin olemasolev hetkes - kogu looduse ilus ja võimsuses - kohalolevana. Mõne hetke möödudes, kerkis vaikusest esile meeldetuletus ühest erilisest elemendist, mille ma pildistades sootuks tähelepanuta olin jätnud.

Nimelt olen ma viimastel kuudel oma joogapraktikate käigus aktiivselt uurinud sellist teemat nagu „eristamise mürgisus“ ehk teisisõnu, olen proovinud märgata kõikvõimalikes elulistes situatsioonides seda, kuidas inimese sisemine suhtumine moonutab seda, kuidas ta maailma näeb ja kogeb.

Alustades sellest, et üks punane auto võib lihtsalt olla punane auto – ei mingeid seonduvaid mõtteid ega emotsioone – kõigest tõdemine, et on punane auto. Samal ajal aga kui punasele autole on lisandunud teadmine autoomanikust, millele lisandub iseendas peituv suhtumine selle auto omanikku, võib selle sama punase auto silmamise hetkel käivituda sisemaailmas terve rida erinevaid mõtteid ja reaktsioone, mis kõik tunduvad selle autoga absoluutselt seotud olevat, kuid tegelikkusest pole absoluutselt seotud. Lõpuks ongi nii, et vaatad kahte kõrvuti olevat punast autot, üks on lihtsalt auto – neutraalne informatsioon ja teist autot vaadates kihab sisemus ja peas ketravad kõiksugused mõtted ja meenutused, mis sind olemasolevast hetkest hoopiski kuhugi täiesti teise maailma on kandnud ja mis antud hetke ja tegelikkusega mitte kuidagi seotud ei ole.

Teine ilmekas näide suhtumise loodud moonutusest on see, millise hääletooniga vastame me telefonile, kui meile helistab keegi tuttav, kellega meil on minevikus suhteliselt neutraalne ja negatiivsuse vaba kokkupuude olnud ja kes ei ole meie igapäevase argieluga väga tihedalt seotud – täiesti loomulikult ja sundimatult vastame me sellele kõnele sõbralikul ja heatahtlikul toonil ning üldjuhul ka naerataval ilmel, enamasti koguni ka väljendame heameelt ja tänulikkust selle üle, et temast kuulda saime. Aga mis saab siis, kui meile helistab elukaaslane või mõni teine lähem või kaugem pereliige, kes on justkui „oma“ inimene – vastame külmalt või pealiskaudselt „jah“ või „mis on“ – sageli ei vaevu oma tähelepanu hetkel pooleliolevalt tegevuselt äragi tooma, et helistajale täit tähelepanu osutada, veelvähem on meeles väljendada tänutunnet või rõõmu nii oma kõnes kui hääletoonis. Teadlik suhtlemine on asendunud automaatsete pealiskaudsete reaktsioonide ja suhtumistega. Jah loomulikult .... mitte alati ... aga kui julgeda lõpuni aus olla .... siis siiski üleliia sageli.

Ja kolmas näide puudutab elu elamist ja igapäevast tegutsemist selles. Meie elus on need üksikuid meeldivad tegevused, mis saavad tehtud justkui „möödaminnes“ rahulolu ja naudinguga ja siis on terve hunnik tegevusi, mis kergitavad üles trobikonna erinevaid suhtumisi, sisemist vastumeelsust ja kõiksuguseid teisi takistusi, mis panevad tegutsema hakkamist kas lõputult edasi lükkama, või juba tegutsedes muudavad ühe lihtsa tegevuse kordades keerulisemaks ning aja- ja energiakulukamaks kui asi tegelikult väärt on.

Fookus seatud, hakkasin järjest enam avastama, kuidas neid „eristamise mürgisusega“ täidetud situatsioone leidub meie argielus tohutult – praktiliselt igal sammul – ja nägin väga selgelt, kuidas suurem enamus meie maailmatajumisest on täielikult moonutatud meie suhtumise poolt ja on absoluutselt kaugel tegelikkusest.

Järgmise sammuna otsustasin ma igas märgatud situatsioonis taastada neutraalse vaate. Kuidas vaadata oma last, kes ei ole vastanud minu ootusele sellest, kuidas ta käituma, olema, mõtlema või tegutsema peaks sama neutraalselt, kui võõrast last, kelle elu osas mul puudub arvamus? Milline võiks olla kodune suhtlemine ja omavaheline koostöö kui vaadata, märgata, tervitada ja kõnetada oma elukaaslast sama viisakalt, lugupidavalt ja sõbralikult nagu teen seda ülejäänud maailmaga, millega ei seo mind vastastikused ootused, lootused, pettumused ja iseenda suhtumisest väljakasvanud moonutused tegelikkusest? Mis saaks kõigist nendest vastumeelsust tekitavatest „kodustest argikohustustest,“ kui vabaneda vastumeelsuse ja tüdimuse filtritest, vaadata olukorrale otsa neutraalselt ja tegutseda samasuguse soojuse ja pealehakkamisega, kui seda teha „meeldivate ja meelepäraste“ ülesannete puhul?

Põhimõtteliselt käisin mitu kuud ringi ja küsisin endalt igas oma elus ettetulevas olukorras esmalt, et milline on minu suhtumine sellesse asja või nähtusesse, inimesesse või eesootavasse olukorda. Ja teise küsimusena, et kuidas see asi, inimene või olukord paistab ilma selle suhtumiseta.  

Kohati lausa uskumatu, kui kontrastselt joonistus välja erinevus tegelikkuse ja minu sisemaailma poolt loodud maailmapildi vahel. Järjepideva praktiseerimise tulemusena hakkasin järjest püsivalt nägema konkreetselt asju ja olukordi ja inimesi, mitte oma suhtumist nendesse asjadesse ja esemetesse ega kogema oma suhtumist inimestesse. Maailm muutus seeläbi palju rahulikumaks, läbielamiste ja kogemuste vabamaks – järele jäi informatsioonipõhine neutraalne maailm – asjade ja olukordade teadvustamine nii nagu nad on. See omakorda võimaldas järjest enam reageerida olukordadele informatsioonipõhiselt ja arukalt... varasema emotsioonidest tuleneva automaatse reageerimise asemel.

Liikudes asjade maailmast inimsuhete maailma, avastasin lisaks teadvelolekule ja teadveloleku teadvustamisele veel midagi olulist. Kui taandasin inimsuhetest oma isikliku suhtumise prisma, märkasin, kuidas ma hakkasin kogema praktiliselt iga inimese vastu erakordset soojust, heatahtlikkust ja tolerantsust – täpselt selline samasugune vaba, vahetu ja tingimusteta olemine, mis aktiveerub, kui suhtleme inimestega, kes on meile sümpaatsed, aga kellega meid ei seo omavahelised sügavamad suhted. See oli väga erinev „suhtumuslikust" heatahtlikkusest mida me tavaliselt emotsioonide kaudu väljendame ja „armastuseks“ nimetame. See lihtsalt ise ilmus ja see oli täielikult vaba tingimuslikkusest – võisin tunda samasugust soojust, heatahtlikkust ja tolerantsust igaühe vastu, sõltumata sellest, milline on tema enda suhtumine minusse või tema käitumine maailma suhtes või kas mul üldse on inimesega mingitki varasemat seost või ühenduslüli. Edaspidi kõiksugustele elulistele olukordadele läbi selle soojuse ja headuse reageerides, olid tulemused varasemast kardinaalselt erinevad – vähenesid kõiksugused vastasseisud ja „huvide kokkupõrked“ ning asendusid tulemusliku koostöö ja kooskõlaga või neutraalse aktsepteerimisega arvamuse erinevustes seal, kus lõhed olid ületamatud.


Ja kui nüüd inimsuhetest liikuda edasi igapäevase tegutsemise juurde, siis oli äärmiselt põnev avastada, millise kergusega hakkasid varem suurt vastumeelsust esile kutsunud tegevused tehtud saama, kui ma esmalt vabanesin Teadliku Muutuse Kunstis (TMK) tehnikate abil suhtumisest nendesse, siis vaatasin olukorda teadlikult teadvustades neutraalsena just nii nagu ta oli ja lõpuks hakkasin tegutsema universaalse armastusega kontaktis olles. Avastasin ja kogesin, et päriselt ongi võimalik tunda täpselt samasugust rahu seisundit nii põranda pesemisest kui lemmik raamatu lugemisest – ja millise kerguse ja lihtsusega said varem suurimate takistustena paistvad tegevused tehtud. Terve elu muutus kui püsivaks vooseisundiks. Kogesin, et rahulolu ei tulene mitte ühestki tegevusest endast vaid see on püsiv ja muutumatu seisund iseenda sees, mis aitab absoluutselt kõik tegevused viia ellu teatava kerguse ja maksimaalse tulemuslikkusega.

Jõudes tagasi pildistamise juurde, siis justnimelt kontakt universaalse armastusega oli see oluline komponent, mis ma taipasin, et olin pildistades tahaplaanile jätnud. Olin küll teadlikult teadvel ja kontaktis oma lugejatega, aga selles kontaktis oli pildistamise hetkel puudu universaalsele armastusele omane soojust. Võrdlusmomendi tabamiseks, tegingi uued foto, kus oli lisaks teadvustatud teadlikkusele aktiveeritud ka universaalne armastus maailma ja oma lugejate vastu. Hiljem pilte omavahel kõrvutades märkasin, kuidas vasakpoolsel pildil on naeratav ilme oluliselt külmem, kaalutletum ja kuidagi nurgelisem ning kuidas parempoolsel pildil lisandub naeratusele teatav pehmus ja soojus – see on see armastus, mis on vaba tingimuslikkusest – armastus mis on olemas meie kõigi sees – peidus kuhja automaatselt üleskerkivate suhtumiste ja reaktsioonide all.

Õppisin läbi oma kogemuse, et teadlikus ja teadvelolek on vältimatult vajalik, et astuda välja kogemuslikust samastumisest oma mõtete ja tunnetega ja võimaldab teadvustada asju nii nagu nad tegelikult on, aga teadlikkus iseenesest on täiesti neutraalne ja külm. See, mis teeb inimesest inimese ja on loomise ning koostöö aluseks, on universaalse armastuse olemasolu ja selle avaldumine. Universaalne armastus on kui igas inimeses olev päike, mille valgus ja soojus paneb aluse elu edenemise võimalikkusele. See on meis kõigis olemas, aga selle püsivat avaldumist varjutab elujooksul kogutud suhtumine maailma ja suhtumisest tulenevad läbielamised, mida me ekslikult peame iseendaks ja ei taju, et need on kõigest sisseõpitud automaatsed reaktsioonid ja neil ei ole mitte mingit pistmist sellega, kes me tegelikult oleme.

See siin on minu positiivsetest emotsioonidest kantud naeratus ajast, mil ma ei olnud õppinud vahet tegema teadlikult teadvel olemise, universaalse armastuse ja emotsioonide ning suhtumise meelevallas pendeldamise vahel.


Kah ilus pilt, kuna selle hetke taga on ilus emotsioon .... aga paraku püsimatu seisund, mis on kergesti ümberlükatav väikseimagi virvenduse poolt. Positiivsus võib väga kergesti asenduda pettumuse, viha, ärrituse, kadeduse, häbelikkuse, ebakindluse, hirmu või paljude teiste emotsioonidega, milledest igaüks neist moonutab meie vaadet maailmale ja selles asetleidvatele sündmustele isemoodi. Lisaks pidevalt muutuvatele sündmustele ajas, muutub ka meie vaatenurk igas ajahetkes meie tahtele allumatult – proovi siis selle kõige muutuva keskel kainet meelt ja rahulikku närvi säilitada.

Ainult läbi teadvel oleku ja universaalse armastuse vaadatuna, jääme meie vaatajatena muutumatuks ja niimoodi saame märgata maailma enda ümber just sellisena nagu ta tegelikult on. Ise muutumatuks jäädes suudame pidevalt muutuvate väliste oludega kergesti kohaneda ja need ei mõjuta seda kes me oleme ja kuidas me käitume.

Millise pilguga vaatad sina maailma, inimesi, olukordi ja asju? Kas läbi erinevate emotsioonide või läbi moonutava suhtumise prisma; läbi teadlikkuse külmuse või läbi universaalse armastuse soojuse?

 

Kui tekkis huvi seda teemat ka ise veidi sügavamalt uurida, siis soovitan:

 Kuulata tasuta podcasti, milles Ingvar Villido Ishwarananda õpetab häälepaelte lõdestamise tehnikat - universaalset ja igas situatioonis töötavat abivahendit, mis võimaldab hetkega vaadata maailma neutraalselt ja suhtumisevabalt.    

 Kui soovid aga õppida ka ise vahet tegema iseenda ja oma emotsioonide ja oma suhtumise vahel ja õppida nendest emotsioonidest ja suhtumistest vabanema, siis leiad info tulevaste Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) kursuste kohta aadressilt https://www.human.ee/koolitused/

 


Eelmine
Elu hetk: tuulevaikuse õpetus