Elu hetk: tuulevaikuse õpetus


Juuni esimesel nädalavahetusel tuli minu elus ette hetk, mil sain 48 tundi järjest olla täiesti üksi kodus olla. Oli vaid mina ja olemine. Reede õhtul tegin teadliku otsuse, et kogu järgneva nädalavahetuse jooksul kuni pühapäeva pärastlõunani ma ei räägi mitte ühtegi sõna mitte ühegi inimesega ja igal võimalusel vaigistan ka kõik pähetulevad mõtted. Et ma saaks märgata ja kuulda vaikust ennast.

Laupäeva hommikul matkasin taaskord Haabneeme randa Viimsis ja istusin liivale, näoga mere poole. Istusin ja vaatasin merd ja ühel hetkel taipasin, et see mida ma näen on täielik tuulevaikus. 
...
See on kõige ilmekam illustratsioon, mis võimalik, artiklile  Eluonlill – Elu hetk: leidsin endale põhjenduse headest emotsioonidest vabanemiseks , mis sai inspireeritud Haabneeme rannas jalutades, riietevahetuskabiinil olevat sõnumit lugedes.
 Seda sisemist "tuulevaikust" olen enda elus otsinud, leidnud, siis jälle kaotanud ja uuesti taasleidnud. 

Mõni hetk hiljem ilmus merele, täpselt keset vaikust, üks virvenduse laik:

Vaatasin seda virvenduse laiku keset vaikuse merd ja taipasin kogemuslikult, et nii on see ju tegelikult ka reaalses elus. Ükskõik kui suur või tormiline on käimasolev virvendus, siis virvenduse ümber on ikkagi alati vaikus.

Lihtsalt on küsimus selles, kui suur ja tormiline see virvendus on ja et kas eksid ära virvenduse sisse kauemaks hulpima, või usaldad elu, vaatad enda ümber laiemat pilti ja asud teadlikult valitud abivahendi toel liikuma virvendusest välja, tagasi vaikuse suunas.  
Hoides virvenduse keskel viibides fookust vaikuse taastamisel, hakkabki virvendus tasapisi hajuma ja vaikuse tasakaal taastuma:

Vot selliseid lugusid võib rääkida loodus, kui jätad oma argielululistest teemadest pungil mõtted kõrvale - lihtsalt oled kohal ja märkad looduse õpetust.   
Eelmine
Elu hetk: vaba valiku vabastav vägi