Elu hetk: elusolemisest ja elamisest

"Nii hea on jälle päriselt elus olla," tabasin ma end äratundmiselt reedesel pärastlõunal, kui tegin esimesi lumelauaga laskumisi Vimka mäepargis. 

Raske on täpselt defineerida hetke, mil ma loobusin oma "elu elamast," aga ometigi on "elutus" hiilinud mulle ligi salamisi pika aja jooksul väikeste sammude kaupa.... kuni ühel päeval oli minu elu normaalsuseks kujunenud see, et „kunagi varem sain ma oma elu elada“ ja „kunagi tulevikus hakkan ma kindlasti oma elu elama,“ aga lihtsalt just praegu on see määramatu aeg, mil mul ei ole vabadust teha neid asju, mis minu jaoks olulised on. Ja nii märkamatult ongi möödunud aasta aasta järel selles häguses määramatus argielulises sagimises, kus ma koguaeg nagu teen lõputuna näivaid tegevusi ja samas pole nagu mitte millekski aega. Justkui väljapääsmatu nõiaring.

Enne mäest laskumist vaatasin lumist laskumist ja samal ajal kui minu kopsud täitusid kosutava karge ja värske õhuga esitasin endale küsimuse: „Mis ikkagi on see kergus minu hinges täna, mis annab kõigele elususe ja mis täpsemalt on täna teisiti kui oli varasemalt?"

Olid ajad mu elus, kus piisas vaid idee ilmnemisest, kui ma olin juba teel seda elluviimas. Elupõlise Tartu elanikuna, ei olnud lohesurfamine kõige ratsionaalsem valik hobiks, aga ometigi oli see täiesti normaalsus olla hommikul Tartus tööl, pärastlõunal startida põhjarannikule Väänasse surfama, et siis õhtuks tagasi Tartusse jõuda ja järgmisel hommikul Saaremaa kõige läänepoolsesse tippu Sõrve-Säärde surfama suunduda, veidi ka nurmenukke korjata ja jälle õhtuks Tartusse tagasi jõuda. Iga idee oli varustatud elluviimise jõuga ja mitte ainult surfamise valdkonnas, aga ka tööalased ideed ja muidugi aktiivne kultuuri tarbimine ja reisihimu.

Aga ometigi leidsin ma ühel hetkel viisteist aastat hiljem ennast sellisest elu etapist, kus sotsiaalsele lävimisele kehtestatud karmid koroonapiirangud panid mind vaid õlgu kehitama kui tõdesin, et kehtestatud piirangud minu elule just väga palju piiranguid ei seagi. Kohvikus ja kinos käisin ma niikuinii üliharva, teatrisse või kontserditele pole ka aastaid jõudnud, külalisi ma just kah kuigi tihti ei võõrustanud ja lähisugulastega kohtumised on pärast Tartust Viimsisse kolimist toimunud ka pigem paari kuu tagant kui et üleliia sageli.  

Korraks nagu oli see ehmatav ka endale, et piirangud, mis nii paljusid inimesi täiesti liimist lahti lõid, minult vaid mõningasi üksikuid elukorraldusi muudatusi nõudsid. Eks ta on tõsi, et veel mõned aastad varem ma olingi sellises passiivses elurütmist justnimelt jaksamatuse ja viitsimatuse tõttu. See oli püsivaks muutunud seisund, kus ka kõige põnevamatele ettevõtmistele sai juba eos vesi peale tõmmatud - vabandusi ja põhjendus, et miks midagi mitte teha, tuli kui varrukast, samal ajal kui tegevuse elluviimise poolt hõikas vaid vaikne hääleke: „tahaks küll, aga lihtsalt praegu ei ole sobiv aeg.“

Koroonapandeemia alguseks olin ma „passiivsuses“ aga hoopis teisel põhjusel. Selleks ajaks olin jõudnud selge äratundmiseni, et välistest asjadest püsivat õnne ja rahulolu leida on võimatu ning seega olin kõik oma otsingud pööranud sissepoole. Practical Consciousness tehnikate kaasabil olin täielikult pühendunud sisemise rahulolematuse kõrvaldamisele ja mis muu oleks paremaks keskkonnaks, kui kodu ja lähedased inimesed. Väljaspool oskame päris pikalt halvas olukorras head nägu teha, aga kodus langeb igasugune mask ja just omade keskel avalduvad sisemaailma riukad kõige kergemini.

Koduseinte vahele varjunult oma sisemaailma puhastades olin koroonapandeemia alguseks saavutanud suhteliselt stabiilse sisemise rahulolu seisundi. Ka seda asjaolu, et ühtäkki minu enda asemel oli 24/7 kodus ka kogu minu 6-liikmeline perekond, suutsin ma vastu võtta võrdlemisi neutraalse infona. Mis küll ei tähenda seda, et see periood minultki suurt eneseületust ei nõudnud – alustades 3 x päevas toiduvalmistamisest, lasteaiaealise lapse lõbustamisest, koolilastega õppimisest kuni iseenda töötegemiste ja kodukoristuseni välja. See oli justkui sisemise rahulolu õpingute meistriklassi kursus – mis ikka väga sügavad luukered kõik kapist välja kaevas ja nähtavaks tegi.

„Kui miski mind ärritab, siis on probleem minus, mitte teistes ja ainult iseennast muutes saan olukorda iseenda jaoks paremaks muuta,“ oli juhtlause mida endale meenutasin iga uue rahulolematusega silmitsi seistes ja tänu sellele sain märgata ja vabaneda järgemööda kõigist esilekerkivatest kannatustest ja raskustest justkui näpunipsu kergusega. Seda, kui tõhusalt efektiivsed ja universaalselt igas olukorras kasutatavad on Practical Consciousness I-III kursustel õpetatavad tehnikad, sain ma keerulisel pandeemia ajal tunda iga oma keharakuga. Kannatused lõppevad täpselt sama järsku, kui nad tulid ja alles jääb neutraalne vaade ehk praktiline teadvelolek, mis garanteerib igas olukorras kõige asjakohasema, arukama ja heatahtlikuma lahenduskäigu.

Siis kui ma ühel päeval avastasin ennast neutraalse positiivsusega tegemas tegevusi, mis varem kandsid endas silte: „tüütu,“ „igav,“ „vastik,“ „ma ei viitsi,“ „võibolla hiljem,“ „kui teised ei tee, siis mina ka ei tee,“ siis sel hetkel sain ma päriselt aru, mis on sisemine rahulolu, kuidas seda saavutada ja kuidas seda hoida. Mind valdas äratundmine, et mul on täielik vabadus valida ükskõik mis tegevust, mida ma tahan ja sõltumata sellest, kas ma pesen põrandaid või sõidan lumelauaga, mängin lastega või valmistan õhtusööki - on mul alati vabadus olemasolevas hetkes rahul ja rõõmus olla. Ja siis ma järsku tundsin, et ma olen taas valmis uuesti koduseinte vahelt välja vaatama ja kogu ümbritseva maailmaga uuesti kontakti looma – mitte enam enda rahulolu otsides vaid eluga kooskõlas elades.

Ja nii ma olen terve viimase aasta jooksul „niisama olemise“ ja „paremate aegade“ ootamise asemel hakanud pisikeste sammude kaupa tegema valikuid, mis minu jaoks on olulised või vajalikud ja neid teoks tegema. Esimesena on vaja langetada otsus, siis tuleb astuda esimene samm ja kõik muu järgneb – võimalused avanevad kohtadest, kust seda oodatagi ei oskaks.  

Sel hetkel seal mäepargis olles tundsin kogemuslikult kuidas minu elususe tunne sellel hetkel ei sõltunud valitud tegevusest endast, vaid äratundmisest, et see, kus ma olen on minu enda teadliku valiku tulemus. Ma ei olnud lumelauaga sõitmas selleks, et antud tegevus paneks mind ennast hästi tundma vaid ma valisin lumelauaga sõitmise selleks, et viia oma füüsiline keha päikese kätte, võimaldada oma kopsudel värsket õhku hingata ja pakkuda oma lihaskonnale võimalust tugevamaks ja vastupidavamaks treenida. Ja mind absoluutselt ei morjendanud see, et tõelise mäepargi asemel oli tegemist lühikese ja lauge nõlvaga, millel plusskraadidest tingitud märg ja kleepuv viimane lumejäänuk manööverdamisele omasid väljakutseid pakkus ja tavapärast „sõidumõnu“ oluliselt kahandas vaid olin tänulik nendegi tingimuste eest. Ma läksingi sinna tegema seda mida ma teen nendes tingimustes mis on ja see oligi kõige olulisem.