Eluonlill

Õhtune magamamineku aeg on lastele kui õnnis võimalus oma vanemate täielikuks tähelepanuks. Üks hetk kogu päeva jooksul, mil vanemad on jäägitult huvitatud lastest ja sellest pühast eesmärgist - lapsed magama saada. Lapsed ise omakorda näevad selles neile osaks saanud jäägitus tähelepanus tohutuid võimalusi. Vahendeid valimata on nende ainus eesmärk pikendada maksimumini seda aega, mil vanemate tähelepanu on jäägitult neile suunatud. Tahan pissile, tahan juua, tahan kalli, tahan veel ühte lugu kuulata, kuni dramaatilise: „Maaa eeeeiiii taaahhaaaaa veeeel tutttttuuuu jäääääädaaaa!“-ni välja.

Eile õhtune uinumine meie kodus algas pealtnäha ideaalselt. Minu 4-aastane tütar tuli ise ja otsis mind üles, et teatada oma soovist nüüd tuttu hakata minema...

Hambapesu ja kõik muud protseduurid edenesid sujuvalt, aga ometigi läks lõpuks „põgus“ 1,5 tundi aega enne kui laps lõpuks päriselt magama jäi. Kuna selline pikale veniv magamaminek on meie peres viimasel ajal pigem erandiks kui reegliks muutnud, siis kuidagi joonistus eile õhtul minu jaoks eriti kontrastselt välja lapse magamamineku protsesside erinevus enne Practical Consciousness ehk PC tehnikatega tutvumist ja pärast nende tehnikate kasutuselevõttu oma igapäevelus.

Muidugi eelistaks iga laps ka ise pigem rahumeelselt vanematega koos aega veeta ja magama minekut edasi lükata, aga kui nad näevad seda kui ainsat võimalust oma vanemaga kauem koos olla, ei kõhkle nad hetkekski ka potentsiaalseid pingeid üles kruttivaid taktikaid rakendada. Isegi ärritunud lapsevanem on parem variant, kui eemal olev lapsevanem. Vähemalt on see ärritunud lapsevanem ärritumise hetkel täie tähelepanuga lapsele keskendunud. Kui muud tähelepanu ei saa, siis võtaks kasvõi selle.

Mina olen üks nendest lapsevanematest, kes pole suutnud harjutada lapsi päris ise magama jääma ja olen ikka olnud nõus istuma nende toas kuni uinumiseni või kuni ajani, mil nad ise annavad mulle loa lahkumiseks. Ma lihtsalt ei ole suutnud iseennast ületada ja lahkuda lapse kõrvalt, kes palub, et ma ootaks kuni uinumiseni. Ma ei anna siinkohal hinnangut, et kumbki variantidest oleks õigem või valem vaid lihtsalt kirjeldan, et kuidas on olnud lood minu elus ja toimetamistes.

Suur vastutulelikkus laste soovidele ja tahtmine võimaldada neile seda, mida nad vajavad ja soovivad on küll ühelt poolt äärmiselt üllas, kuid teiselt poolt võib see olukord hõlpsasti kujuneda üheks suureks kannatuste rajaks.

Nii ebamugav kui seda ka tunnistada ei ole, siis mingil perioodil tundsin õhtust õhtusse kasvavat vastikuse tunnet saabuva magama mineku rutiini ees, mis nagu järjepidevalt kujunes lõputult pikale venivaks ja pingeid üles kruttivaks protsessiks. Minu sees hakkasid üles kerkima kõiksugused automaatset mõtted ja nendele vastavad reaktsioonid. Rindkeres torkisid ja mullitasid erinevad pinevad tundmused ja peas keerlesid vihased mõtted, mis sageli ka pärast pikka sisemist mullitamist lõpuks pahuralt ka üle huulte välja kostusid: „See siin on minu aja ja elu raiskamine! Igal õhtul on üks ja sama tsirkus selle magamaminekuga. Mul on nii kõrini sellest tahan vett ja tahan pissile ja mul pole und jutust! Sa said juba kalli, aitab küll juba! Jää nüüd magama, mul on veel sada asja vaja teha enne kui ma ise magama saan minna!“ jne jne.

Järgemööda ja vaheldumisi sai ära katsetatud kõikvõimalikud manipulatiivsed taktikad alates meelitustest ja präänikutest kuni ähvarduste ja ultimaatumiteni välja. Tõhusat ja alati töötavat lahendust neist välja ei koorunud aga ühestki. Ebamugavustunne ja vastumeelsus järjest kasvas, aga ometigi oli südames alles soov jõuda kõiki osapooli rahuldava meeldiva lahenduseni.

Õhtust õhtusse kuulata ... tahan seda ja teist ja kolmandat ja siis tahan päeva muljeid jagada ja tahan järgmise päeva asju arutada jne jne jne .... lapsed justkui tahavad enne uinumist terve ülejäänud päeva tegemised läbi elada ja kogu oma maailma pettumised välja valada. Kõik ühes hetkes, ja just selles hetkes mil lapsevanemana ainus soov on saada lapsed magama, et ka ise möödunud päeva elamustest veidi rahu saada ja ainult iseendaga olemisele ja toimetustele keskenduda, või rampväsinuna ka ise magama minna.

Loota aga, et lapsed muutuvad .... selle peale meenub muigega väljend: „Lootus on lollide lohutus!“

Ikka alati on ja jääb see, et kui õhtul kõik vaikseks jääb ja aktiivsed tegevused otsa saavad, siis ikka hakkab laps märkama, et tal ongi joogi janu ja hakkavadki järgemööda kõik päeva muljed meenuma ja siis tahaks ta neid jagada või saada võimaluse endasse kogunenud teema välja elada. See lihtsalt on paratamatus, millega tuleb leppida. Ja no tõesti, mõni õhtu lihtsalt ei tule uni ja lihtsalt ei tulegi. Mine sa ise iga õhtu magama käsu peale ja lülita ennast välja nagu lülitist! Õnnestuks? Ilmselt mitte. Pigem tekiks tahtmine käsu vastu protesteerida.

Alates sellest kui Practical Consiousness II kursusel õppisin emotsioone märkama ja neid vabastama ja mõned kuud hiljem Practical Consciousness III kursusel õppisin märkama ja vabastama automaatselt esilekerkivaid olukorda kujundavaid mõtteid, hakkasin ma selles ühes suures justkui tohuvapohus selgelt eristama erinevate detaile.

Olid kõiksugused vähem või rohkem kontrollitavad emotsioonid rõõmust ja rahulolust kuni pettumuste, vihastamiste ja lootusetuseni välja. Ja siis olid kõiksugused mõtted, mida erinevad olukorrad käivitasid, tekitades mulje justkui oleks tegemist ikka ja alati sama olukorraga, hoolimata sellest, et ma ju tegelikult ei olnud kunagi varem selles samas ajahetkes saanud olla ja täpselt neid tänaseid asju just sellel tänasel kujul kogeda. Hakkasin arusaama, et minu enda mõtted on need, mis mulle kannatusi loovad, mitte olukord ise oma terviklikkuses. Need üleskerkivad mõtted ja emotsioonid olid omavahel justkui ühise tiimi moodustanud ja koos toimetades justkui asunud ise minu asemel minu elu juhtima, tüürides mind järjest kaugemale ja kaugemale minu tegelikust olemusest ja sellest kuidas asjad olema peaksid.

Hakates tasapisi TMK tehnikaid oma elus kasutama, ei saa ma öelda, et üleliia oleks muutunud laste magamamineku rutiinid kui sellised ja esilekerkivad olukorrad nendes, aga järk järgult hakkasid olulisel määral muutuma minu reaktsioonid nendele olukordadele ja seeläbi hakkasid muutuma olukordade edasised lahenduskäigud.

Ühtäkki oli mul täiesti ükskõik sellest, kui kaua läheb lastel aega magama jäämisega. See tähendab, et ma vabanesid ootusele sellest, kuidas kõik kulgema peaks. Kogu olukord muutus minu jaoks oluliselt neutraalsemaks. Laste une-eelsest ajast oli järsku saanud midagi, mida lausa ka ise igal õhtul ootasin tänutundega. Enam ei olnud see „raisatud aeg“ vaid tundsin, et saan selle ajaga midagi praktilist iseenda jaoks ära teha. Midagi sellist, millest ei ole kasu ainult selles ühes protsessis minu elus, aga kasutegur laieneb elule tervikuna.

Nimelt olin otsustanud igal õhtul selle aja alates tule kustutamisest kuni laste uinumiseni kasutada ära iseenda elu häirivate emotsioonide ja kontseptsioonide ehk mõtete vabastamiseks. Iga kord alustasin muidugi olemasolevas hetkes laste tegevuste tulemusena üles kerkinud ja ilmnenud emotsioonidest ja mõtetest ning liikudes edasi ülejäänud päeva jooksul esile kerkinud teemade lahendamisele kuni pikaaegselt kestvate justkui taustal toimetavate emotsioonide vabastamiseni.

Emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamise tehnikad on niivõrd käepärased ja lühikeses aja hetkes koheselt kasutatavad, et näiteks ühe emotsiooni või kontseptsiooni vabastamine ei vajagi mõnikord rohkemat, kui 5-20 sekundilist keskendumist. Ja selliseid sutsakaid on imelihtne integreerida oma sellistesse tegemistesse, kus sa tegelikult ei tea ette ennustada, kui pikalt sulle on vaikust antud, enne kui miski uuesti sinu tähelepanu endale nõuab.

Tänu nendele iga õhtusele praktikatele olin järjest enam võimeline säilitama sisemist rahulikust, mis omakorda võimaldas hakata vastama laste vähem või rohkem provokatiivsetele pöördumistele neutraalse heatahtlikkuse, sõbralikkuse ja kõige praktilisema olukorra lahendusega, mis õli tulle valamise asemel olukorra hoopiski vaibutas ja lapse uinumisele lähemale aitas.

Praktikaid tehes ma ei eemaldu lastest täielikult, vaid tekib selline rahulik distants iseenda ja nende „trikitamiste“ vahel, võimaldades neil tajuda siiski minu täielikku kohalolu ja võimalust minu poole pöörduda ja samas saan teha midagi iseenda jaoks äärmiselt kasulikku ja tulemuslikku. Üks kõige olulisem asi, mida aga lastel enam ei olnud võimalik saavutada, oli see, et kuigi nad said minult oma pöördumistele asjakohaseid vastuseid,, ei olnud nendel enam võimalik ühtegi olukorda magamamineku venitamise eesmärgil nö „käima lükata,“ vaid põrkasid eranditult igal korral kokku neutraliseeriva heatahtlikkusega ja rahulikkusega.

On üsna erinev, kas lapsevanem võtab tuurid üles ja elab lonksu vett küsinud lapse peal hetkega kogu mineviku frustratsiooni välja või ulatab lahkelt vee ja tuletab sõbralikult lapsele meelde, et viimane jooks ühe korraga kogu janu täis, et rohkem enam poleks vaja uuesti juua. Ühel juhul käivitub tervenisti uus ja tegelemist vajav protsess, teisel juhul saab janu kustutatud, aga pendel seisab vankumatult paigal.

Või kui erinevad on tagajärjed sellele, kui järsku meenunud päeva muljetest õhinal rääkima hakanud lapsele lugeda pahuralt pistlit sellest kuidas ta on häbematu, et öörahu reegleid rikub või hoopis võta esmane info vastu ja vajadusel suunata detailsem arutelu sobilikumasse ajahetke: „See on sul väga põnev lugu, kas räägiksime sellest hommikul põhjalikumalt, kuna hetkel on öörahu aeg.“

Mis seal salata, enne TMK tehnikaid kippusin minagi järjest sagedamini kalduma sinna esimese variandi poole. Nüüd, aga näen, et just nimelt see sama laste uinumise ootamisele kulutatud „raisatud aeg“, on osutunud parimaks võimaluseks hoida ise kinni millegagi tegelemise järjepidevusest.

Igasuguste uute asjade omandamisel on vahest raske selle regulaarseks praktiseerimiseks uut rutiini oma ellu integreerida. Seetõttu olen osanud hakata väärtustama seda igaõhtust laste magamapaneku aega väga suuresti, kuna see on andnud mulle võimaluse olla tehnikate rakendamisel ja iseenda minevikust kuhjunud emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamisel järjepidev, kuni selleni, et mingi hetk märkasin ennast koguni nurisemas, et lapsed jäävad juba liiga ruttu magama, et tahaks nagu pikemalt ja kauem oma praktikaid teha. Eks muidugi on see olnud ka võimalik, aga lihtsalt see äratundmine oli nii vahva, et „Oh, mis mõttes lapsed juba magavad? Ma alles nagu sain hoo sisse oma praktikatega.“

No igatahes, tulles tagasi eilse õhtu juurde, siis laps pakkus mulle suurepärase võimaluse 1,5 tunni jooksul märgata, kuidas ükskõik milline tema magama jäämist edasi lükkav taktika mind liimist lahti rebida ei suutnud. Pigem nägin selgelt, et eks ta oligi mind kutsunud magamamineku protseduuridele rohkem igavuse peletamiseks kui tegeliku väsimustunde pärast ja tal lihtsalt oligi endal raske uinumiseks rahu leida. Muudkui sibeles ja sehkendas ja und ei tulnud. Olin seal tema kõrval vaheldumisi tema jaoks olemas ja siis jälle tegelesin kõiksuguste emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamiste ja teadvel püsimise harjutustega, kuni lõpuks jäin liialt pikaleveninud olukorda ennast uuesti vaatama ja proovisin märgata, et mis siis ikkagi on selle olemasolevas hetkes selle taga, et laps muudkui võimleb ja voodis asendit muudab ja kuidagi uinuda ei suuda. Ja järsku kuulsin ennast lapselt küsimas: „Kas tahaksid veidikene banaani süüa.“ „Jaaa .... palun banaani.“ Tulemuseks oli see, et laps sõi ära pool banaani, pani pea padjale, teki peale ja uinus mõne minutiga.

Jah see pole just teab mis eeskujulik lahendus, aga see oli selles hetkes kõige vajalikum lahendus, mida oli võimalik märgata vaid rahulikuks jäädes ja teemat ja olemasolevat hetke tervikuna vaadates.

Muidugi oleks võinud pidada pika loengu, kuidas õigel ajal on vaja kõht täis süüa jne jne .... aga mis see lahendanud oleks? Kõht on lapsel ikka seest õõnes pärast seda loengut ja närv must ja meel pahur. See lihtsalt oligi see hetk ja see lahendus ja ei mingit korduvust, ega mõtet, et „jälle on nii, alles üle-eelmisel kuul sa tegid samamoodi ja nüüd siis jälle, sa ikka ei õpi mitte kunagi!!!“

Hea on täna kogeda, et õhtused magamamineku rutiinid on meie peres muutunud kõigi osapooltele jaoks meeldivaks ühtsus- ja turvatunnet pakkuvaks eesmärgipäraseks ja kannatuste vabaks koosviibimiseks, sõltumata olemasolevas hetkes ilmnevate sündmuste iseloomust ja ajalisest kestvusest.