Elu küsimus: Miks on kasulik eesmärgi poole liikudes paigal püsida?
Tahaks vahest lihtsalt olla … olla kohal olemasolevas hetkes … aga … vaja on töö valmis saada, vaja on rohkem raha teenida, vaja on lapsele lasteaeda järele jõuda, vaja on söök valmis teha, päeva aktiivsusnorm on vaja täis teha, tervislikumalt toituma on vaja hakata, ja siis … , ja siis … , ja siis … . Kui oma elu laias plaanis vaadata, siis seda hetke, mil saaks nagu lihtsalt olla … seda hetke sageli ei paista kusagilt. Alati on vaja justkui midagi veel teha või saavutada enne, kui saab hetkes kohal olla. Mis asi see hetkes kohalolemine siis üldse ongi või milleks see kasulik või vajalik on?
...
Käesoleva aasta jaanuari kuuks olin ma ennast registreerinud algatuse www.jooksonlahe.ee poolt ellukutsutud väljakutsele #igapäevtundaktiivsust. See oli minu jaoks kui õlekõrs, millest haarasin kinni lootuses, et see aitab mul ületada enda liikumisaktiivsuse suurendamise edasilükkamist. Juba aastaid pean endamisi plaani, et „vot ühel hea päeval, kui ma olen suutnud uuesti aktiivsema eluviisini jõuda, siis hakkab mul olema rohkem jaksu ka kõigeks muuks oma elus.“
Alustasin programmi entusiastlikult ja tulenevalt kahekuuse imiku värskes õhus viibimise vajadusest täitsin oma aktiivsusminuteid eelkõige jalutamisretkedega, aga mõned päevad ka tantsutrennidega televiisori ees. Jalutades kuulasin mõnikord loengut, siis jälle mõlgutasin niisama mõtteid ja siis jälle proovisin teadvustada hetkes kohalolemist ja enda ümber oleva märkamist – vaated, helid, lõhnad, õhuliikumised, sademed, jne.
Omast arust, olin nagu koguaeg täiesti igas hetkes teadlikult kohalolev, aga ometigi tabas mind järjekordsel jalutuskäigul täiesti suvalisel hetkel endalegi üllatuseks hoopiski taipamine, et „Ma ei ole siin kohas praegu selleks, et olla just selles praeguses hetkes ja tegevuses, vaid ma olen siin, et täita tulevikus saabuvat hetke ehk et saada oma päevane „tund aktiivsust“ tehtud. Isegi see, kui ma olen oma teadlikkusega siin selle tegevuse juures kohal mida ma teen, ei ole see ikkagi päris see õige asi – ma ei ole siin, et teha seda mida ma siin teen vaid selleks, et saada tehtud midagi muud. „ Täiesti selgelt joonistus välja äratundmine kuidas ma eelmisel õhtul youtube’ist tantsutrenni tehes seda tegevust küll nautisin ja justkui ka hetkes kohal olin oma tegevuse juures, aga kusagil kuklas oli ikkagi fookus hoopiski ajafaktoril. Selle asemel, et olla kohal igas hetkes ja teadvustada igat liigutust ja lihvida oma tantsuoskust järjest paremaks, tantsisin ma tegelikult selleks, et saaks tund aega tantsimist tehtud.
Märkasin järsku väga selgelt, kuidas ideest „tund aktiivsust“ oli omamoodi pime kinnisidee saanud, mis varjutas täielikult ära selle, et mis kogu minu tegevuse tegelik point on?
Taipasin, et „tund aktiivsust“ on ju kõigest vahend – tegelik eesmärk oli seotud hoopiski vajadusega paranda oma füüsilise keha võimekust. Aga millist võimekust? Vastupidavust? Suuremat energiat? Tugevamaid lihaseid? Suuremat kopsumahtu? – mida ma tegelikult tahtsin saavutada? Kas ma seda üldse isegi teadsin? Aga mis siis muutuks, kui ma oma tegelikku eesmärki paremini teadvustaksin? Mis siis võiks muutuda praeguses hetkes, et ma selles paremini kohal suudaksin olla.
Need olid küsimused, millele hakkasin järsku vastuseid otsima.
Kui ma kõnnin ja kuulan samal ajal loengut, milles ma siis tegelikult kohal olen? Jah, mu kopsud hingavad värsket õhku, minu füüsiline vorm paraneb tegevuse lõpuks, silmadega ma näen enda ümber toimuvat, kõrvadega ma kuulan loengut. Ma justkui teengi kõiki neid asju korraga. Aga kus see aga siis on?
Aga on selles, et kui ma unustan ennast vaatama mõnda vaateväljas olevat objekti, selliselt et see mulle meelde jääks, siis ei märka ma tegelikult seda mida ma kuulan. Kui ma aga kuulan täie keskendumisega, siis ei märka ma detailsust selles, mida ma näen. Kui ma keskendun kuulamisele, siis ei jaksama ma hoida tempot, mis paneks pulsi kiiremini lööma ja kui suudan hoida tempot, siis ei pruugi enam märgata mida ma kuulan. Jah, üks ei ole halvem kui teine, lihtsalt tulebki olukorda teadvustada ja sellest tulenevalt otsustada, et milline tegevus on olulisim – mis see siis on millega ma tegelikult tegelen – loengu kuulamise või enda ümbruse tajumisega või hoopiski füüsilises kehas mingi kindla kvaliteedi arendamisega.
Sellest tulenevalt sain ma aru, et kui ma suudaksin eelnevalt täpselt defineerida, et mida ma tegelikult selle „tund aktiivsusega“ sooviksin saavutada, alles siis on võimalik hakata oma tegevust algusest peale teadlikult hetkes kohalolevana tegema. Ja see kehtib tegelikult kõiges mida ma teen – võin ju ka tund aega võrkpalli mängida selleks, et see „tehtud saaks“ ja justkui olen keskendunud küll pallimängule, aga seda väga üldiselt ja ilma üksikutele detailidele keskendumata. Fookuse seadmine võimaldaks mul seda veedetud aega oluliselt tulemuslikumaks muuta, nii et ma trenni lõpus tean väga täpselt, millele ma keskendusin, kuidas mul läks, kas oli edasiarengut paremuse suunas ja mis elemendile järgmisel korral peaks keskenduma, et toimuks jällegi edasiareng.
On ju need tegelikult kaks täiesti erinevat tegevust, et kas ma lähen tunniks ajaks õue liikuma ja kuulan samal ajal loengut või podcasti, või ma hakkan kuulama kindlat väljavalitud asja ning liigun samal ajal õues värskes õhus. Kui ma tahan parandada oma vastupidavust ja liikuda tempokalt ja kõrgendatud pulsiga, siis sellele tulebki asetada oma põhifookus tegevuse läbiviimise ajahetkel. Omades soovi näiteks lihasmassi suurendada, siis suunangi kogu oma keskendumise sellele, valides näiteks tõusuderohke marsuudi või sooritades liikudes täiendavaid lihaspinge harjutusi... jne … jne …. selliste mõtete saatel tuhises minust läbi arusaamine, et kuidas tegelikult olla just selles samas hetkes ja tegevuses kohal, millal ja kus paikneb ka minu füüsiline keha.
See teema muutus minu jaoks nii põnevaks, et pärast jalutuskäiku, hakkasin nende küsimuste valguses vaatama kõiki tegevusi oma elus selliselt, et kas ma olen kohal olemasolevas hetkes ja tegevuses, või kus ma tegelikult olen ja mis saaks sellest hetkest, kui ma päriselt ka hetkes kohal oleksin?
See vaatlus pakkus nii ohtralt põnevaid äratundmisi, milledest toon siinkohal välja ühe praktiliselt kasuliku taipamise, mis tuli mulle õhtul, kui tavapäraselt viie-aastase tütre toas tema uinumiseni oma aega sisustasin. Tavapäraselt kasutan ma seda aega emotsioonide vabastamiseks, aga sageli ka jooksvate päevakajaliste teemade läbiarutlemiseks oma peas või ajurünnakuks tulevaste elluviidavate plaanide kohta. Enamasti proovin leida vastused mind huvitavatele küsimustele või probleemidele mitte oma mõtetest vaid hoopiski vaikusest ehk inspiratsioonist nii nagu seda õpetatakse kursusel Practical Consciousness IV: TEADVUS.
Aga sel õhtul siis küsisin, et mis selles hetkes on kohalolemine ja mis selles hetkes on mitte kohalolemine. Ja siis ma jõudsin äratundmiseni, et ma olen oma tegevuses kohal, kui mul on võimalik viia oma tegevus sellise tulemuseni, et selle juba läbitud osa juurde sellest tegevusest ei ole vaja uuesti tagasi pöörduda. Et kui ma kuulan loengut, mille kohta mul on plaan märkmeid teha või mis nõuab aktiivset harjutuste kaasategemist, siis ei tasu seda kuulata aktiivse liikumise ajal vaid tasubki teha eraldi hetkel, mil on võimalik vastavad kaasnevad tegevused ka kohe ärateha ja ei pea sama asja kuulamise juurde enam uuesti tagasi pöörduma. Kui ma aga tegelen millegi üle mõtlemise või lahenduse otsimisega suvalisel vaiksemal ajahetkel, siis mulle võib küll tunduda, et aeg on olnud hästi kasutatud, aga kui ma tegevuse tulemust kohe kirja ei pane, siis lõpuks, pean ma lahendust vormistama hakates kõike uuesti meenutama või uuesti inspiratsiooni leidma. Inspiratsioon teatavasti ei pärine mälust vaid tuleb vaikusest ehk ruumist uue taipamise või teadmisena ja sageli ta ka ei salvestu mällu sarnaselt mõtlemisele või meeldejätmisele. Mis omakorda viib selleni, et lõpptulemuse saavutamiseks ma teen sama asja kaks korda, et ta lõpuni tehtud saaks või veel hullem – tekitan endale lisategevuse sellega, et proovin pingsalt saadud teadmist meeles hoida nii kaua kuni ma ta vormistatud saan.
Lihtsa näitena on see, et läbi inspiratsiooni ja taipamiste tuleb mul väga sageli ideid erinevate artiklite kirjutamiseks. Inspiratsiooni hoos on idee ja sõnastus hästi selge ja voolav ja siis selle asemel, et see kohe kirja panna ma otsustan, et ma kunagi kirjutan sellest. Seni kuni ma lõpuks päriselt kirjutamiseni jõuan, olen ma jõudnud sellele teemale veel vahepeal kümneid kordi mõelda ja kontrollida, et kas see mul ikka meeles püsib ja lõpuks kui kirjutama hakkan, siis tegelikkuses alustan uuesti vaikusest inspiratsiooni otsimisega ja õige voolava sõnastuse leidmisega, lisaks olen ma suutnud vahepealsel oma „lisaküsimustega“ teema veelgi laiemaks ja mitmetahulisemaks teha, nii et lõpuks on päris raske seda kõige õigemat artikli fookust enam üleski leida. Ja lõpuks läheb väga lihtsasti miinimum nädal aega, enne kui ma artikli lõpuni vormistatud saan. Samas, kui need artiklid, mis ma kohe kirja panengi, saavad lõpuni viimistletud paari tunni, kuni ühe päevaga. See nädalane kulgemine muidugi ei tähenda nädal aega hommikust õhtuni tööd, vaid just nimelt tekib venitus sellest, et teema ei voola nii hästi ja siis "lasen laagerduda" ja inspiratsioonil taastuda ja pöördun hiljem tagasi kuni järgmise seisakuni jne.
Uurides seda, et mis asi see kohalolu ikkagi tegelikult on, sai mulle kogemuslikult täiesti selgeks see, et kui ma tean, mida ma tegelikult olemasolevas hetkes teen, siis tean ma ka millele suunata oma keskendumise fookus ja lõppkokkuvõttes suudan ma vähema pingutuse ja vähema ajakuluga saavutada efektiivsema tulemuse, millel on ka praktiline väärtus. Täpselt see sama hetk ei tule iial tagasi, ükskõik kui väga ma ka ei pingutaks. Järgmistes hetkedes teen ma kas sama asja uuesti, või kulutan asjatut auru üritades vastuvoolu tagasi jõuda sinna kus ma olin varem.
Elus tuleb kulgeda justkui üks veetilk selles kärestikulises jões. Mitte ükski neist loendamatutest veetilkadest ei ürita oma teekonnal olla eespool kui ta just sellel hetkel on, veelvähem on ta keskendunud ookeanisse kohale jõudmisele ehk lõpp-eesmärgile ja absoluutselt mitte pole tal plaanis otsa ümber keerata ja mööda tuldud teed vastuvoolu tagasi rassima hakata. Veetilk lihtsalt on seal kus ta on, sellel hetkel millal ta on ja juba järgmisel hetkel on ta uuesti kohal just seal kus ta on, jätkates stabiilselt edasi liikumist igas hetkes kohal olles ja just sellel hetkel teda ümbritsevate oludega kooskõlas ja koostöös. Hoides koguaeg meeles asjaolu, et sa nagunii oled osake ookeanist, siis ei ole ju vaja kuhugi jõuda, et kohtuda ookeaniga, vaid oledki vaba kohanduma maksimaalselt harmoonilisena ümbritsevasse keskkonda just seal kus sa ookeani tilgana täna oma teekonnal paikned.
Püsides hetkes sa mitte ainult ei jõua kuhugi kohale, vaid võtad kogu teekonna endaga kaasa ja hakkad nägema detaile, mis tegelikult igas olemasolevas hetkes olulised on. Kui sa edasiliikudes püsid paigal olemasolevas hetkes, siis oled võimeline lõpuks jõudma sihtpunkti nii, et kogu sinu teekond sihtpunktini on maksimaalselt tulemuslik.
Jah, väljakutse endaga ehk #igapäevtundaktiivsust projektiga, kui vaadata lõpp-protokolli, millest mind juba poole kuu pealt igati põhjendatult välja arvati, kukkusin ma lõppkokkuvõttes täielikult läbi. Aga see ei ole üldse oluline ja see ei tähenda, et ma täna oluliselt rohkem oma füüsilise keha heaolule tähelepanu ei pööraks. Pigem vastupidi, selle projektiga liitumine käivitas minus midagi palju suuremat ja olulisemat. See tõi minu fookuse kõigele sellele eespool kirjutatule ja tean täna palju selgemalt, miks ma varem selles valdkonnas edusamme ei ole saavutanud ja mis ma enne enda jaoks selgeks pean tegema selleks, et edasi teha asju nii, et nendel tõesti ka just minu jaoks personaalselt praktiline eesmärk, sisu ja väljund oleks.
Nendele aga, kelle jaoks hea füüsilise vormi saavutamise tööriistaks võiks justnimelt jooksmine või kõndimine olla, siis soovitan kindlasti liituda www.jooksonlahe.ee lehel programmiga #5km. Ehk siis see #igapäevtundaktiivsust oligi nende peamise algatuse ehk #igapäev5km kas joostes või kõndides alamharu, mille jaoks 2022 aasta jaanuari kuu ka viimaseks toimumiskuuks jäi. Väga inspireeriv oli näha, kuidas esimesed inimesed juba hommikul enne kella viit raporteerisid oma sellel päeval läbitud kilomeetreid ja kuidas õhtuks ca 500 inimest on raporteerinud oma tervist edendavast liikumisest. Kogesin väga selgelt, kui palju lihtsam on iseenda mugavustsooni ületada ja reaalsetele tegudele asuda, kui oled ümbritsetud sarnase mõttelaadiga inimestest.