Elu hetk: vigadest õpitakse
Kui laps ja issi olid oma hüpped batuudil kõik ära teinud, siis esitati väljakutse emmele, et näidaku emme ka mõnda trikki. Sellel samal hetkel meenus mulle väikse tütre kardiautoga sõitmine ja see mälestus, et kui vahetu on laps igas ajahetkes ja kui lihtne on asju ette võtta, kui sind ei ole saatmas kontseptsioon: "Ah, ma vist ei oska!"
Otsustasin siis ikka kohe saltoga proovida. Lülitasin siis kõik mõtted välja seoses kõigega, mis võiks valesti minna või mis oleks mulle öelnud, et äkki ma ikka ei oska, viisin kogu oma tähelepanu ja keskendumise läbiviidavale tegevusele ja esimene katse tuli ka mulle endale üllatuslikult väga hästi välja.
Otsustasin siis ikka kohe saltoga proovida. Lülitasin siis kõik mõtted välja seoses kõigega, mis võiks valesti minna või mis oleks mulle öelnud, et äkki ma ikka ei oska, viisin kogu oma tähelepanu ja keskendumise läbiviidavale tegevusele ja esimene katse tuli ka mulle endale üllatuslikult väga hästi välja.
Rõõm saavutusest ja publiku entusiasm, et "oh, see tuleb küll videole saada" viisid aga väga osavalt keskendumise tegevuselt endalt, tegevuse eksponeerimisele. Teine katse lõppes sellega, et saltoring jäi veidi nõrgaks ja maandumine toimus pigem tagumiku peale. Pildil näha olev kolmas katse jällegi, aga oli juba hoopiski täidetud entusiasmiga, et vot nüüd teen hea hüppe ja maandun ilusti jalgadele. Kogu keskendumine läks "piisava hoo" sisse lükkamisele .... hoog saigi hea .... ja rohkemgi kui piisav .... hoog sai nii hea, et jalgade asemel sai maandutud hoopis kõhuli.
Ja siis seal batuudipeal siruli olles, tuli taaskord meelde väike Adrianna, kes muidu nii imeosavalt autoga kurvides manööverdas, et mõnel korral, kui tema tähelepanu autojuhtimiselt kaamerale lehvitamisele läks, lõppes iga kord kardiraja pehme piirdeserva rammimisega. Sain aru, et oleksin võinud ka tema vigadest õppida, aga pidin ikka ise ka sellesse lõksu langema ja oma vitsad ise kätte saama. Viga polnud see, et ma proovisin, vaid see, et lasin tähelepanu juhtida kõrvalistele asjadele ja ei hoidnud tähelepanu põhitegevuse enda juures
.
Usun, et see õppetund oli piisavalt ilmekas ja edaspidiseks üsna meeldejääv :) .... hoolimata mõningatest saadud kriimudest, oli see siiski eriline ja väärtuslik kogemus, mis endas palju äratundmisi sisaldas.
Ja siis seal batuudipeal siruli olles, tuli taaskord meelde väike Adrianna, kes muidu nii imeosavalt autoga kurvides manööverdas, et mõnel korral, kui tema tähelepanu autojuhtimiselt kaamerale lehvitamisele läks, lõppes iga kord kardiraja pehme piirdeserva rammimisega. Sain aru, et oleksin võinud ka tema vigadest õppida, aga pidin ikka ise ka sellesse lõksu langema ja oma vitsad ise kätte saama. Viga polnud see, et ma proovisin, vaid see, et lasin tähelepanu juhtida kõrvalistele asjadele ja ei hoidnud tähelepanu põhitegevuse enda juures
.
Usun, et see õppetund oli piisavalt ilmekas ja edaspidiseks üsna meeldejääv :) .... hoolimata mõningatest saadud kriimudest, oli see siiski eriline ja väärtuslik kogemus, mis endas palju äratundmisi sisaldas.