Elu hetk - kõik on kõige parem just nii nagu ta on
Mereäärde saabudes paitas mu meelt ja mu hinge varasemast eluetapist üks domineerivaimaid teejuhte - tuul ja kohe eemal merel silmasin ka värvilisi surfilohesid. Saabuvas päikeseloojangus merelainetes liuglevaid lohetajaid vaadates oskasin teada ja samastada ennast sinna nende asemele merele koos kõigi selle tegevusega kaasnevate meeleaistingutega ja tunda hetkest samasugust naudingut nagu oleksin ise nende asemel merepeal. Samal ajal puudus kadedus ja kahetsus, et ma seal ei ole. Tänu nendele ma justkui nagu ikkagi olingi ka ise merel.
Mõned hetked hiljem merre suubuva jõe ääres neid rõõmsaid nägusid kaldalt jäädvustades justkui olin ka sama suur osa sellest olukorra erilisusest, kui et oleksin ise ujumas olles olnud. Ja samas oli rahu ja rõõm, et olin justnimelt eemalt vaataja.
Ja õhtu lõpetuseks kontsert ise. Rändaja laulude rännakute sügavus avas ennast minu jaoks täna eriti võimsalt, kui hetkeks avastasin, et olengi laulu saatel rännanud Amazonase vihmametsadesse - ise samal ajal eestimaiselt jaheda tuule käes sulejope seljas rannaliivarannal istumas.
Vot see oli rännakuid täis õhtu ise samal ajal justkui väga lokaalselt ühes kohas viibides.
See õhtu oli kui üks hetk, mis kestis terve igaviku.