Lohesurf

Esimesed andmed lohede kasutamisest pärinevad viiendast sajandist enne kristust ja lohede esimeseks leiutajateks peetakse kahte hiina meest. Sellest ajast alates on lohesid kasutatud mitmetele erinevatel otstarvetel, kuni 1970-ndatel sai alguse Lohesurfi ajalugu. Algusaegadel teati üksikuid juhtumeid, kus kasutati veesuuskadega sõitmiseks lohe abi.
1977. aastalkasutas Gilbertus Panhuise edasiliikumiseks purjelauda ja veolohet ning taotles sellele kontseptsioonile ka patendi.
Varastel 80-ndatel, esitati televisioonis video sellest, kuidas Andreas Kuhn sõitis veelauaga (wakeboardiga) kasutates edasiliikumiseks 25-meetriste liinide küljes olevat paragliderit.
1984. aastalPrantslastest vennad Bruno ja Dominique Legaignoux registreerisid ülemaailmse patendi veest üleslastavatele täispumbatavatele lohedele. Neid lohesid testiti koheselt purjelaudade ja veesuuskadega.
80-ndate lõpusarendas ameeriklane Cory Reseller välja „Lohe suusa“ kasutades mootorratta pidurite varuosi, ehitamaks keerlulise süsteemiga poomi,mille abil oleks võimalik veest välja saada deltatiiba. 1992 aastal sai ta ka sellele disainile patendi.
Aasta 1995oli lohesurfi ajaloos kõige olulisem pöördepunkt. Sellest ajast on alguse saanud lohesurf sellisena, nagu me seda tänapäeval ette kujutame. Legendaarne sportlane Laird Hamilton and Manu Bertin võitsid meedia tähelepanu sellega, et sõitsid esimestena Wipika lohedega ja purjelaua lauaga.
1997tuli esimesena F-one välja ka spetsiaalse lohesurfi jaoks mõeldud lauaga.
Septembris 1998 peeti Mauil esimene lohesurfi võistlus, mille võitjaks tuli Ameerikast päris surfar  Flash Austin. 1998 aastal alustas lohesurfamisega ka windsurf’i legend Robby Naish.
 
Tänaseks päevaks on lohesurf levinud laialdaselt üle kogu maailma. Kvaliteetse lohevarustuse tootjaid on palju ja igal aastal peetakse mitmeid rahvusvahelisi võistlusi. Tähtsaimad on PKRA ja KPWT. IKO laadsed organisatsioonid kannavad hoolt selle eest, et promoda lohesurfi ja selle turvalist harrastamist üle maailma.