5. Uudiseid taifuunijärgsest kriisikoldest

Reisi eelviimasel õhtul (12. mai) tunnen end väsinult ja puudub igasugune plaan Bombom baari minemise osas. Siiski mingi suvaline hetk lajatan arvuti kaane kinni ja tunnen, et täna võiks siiski Bombomi minna. Kasvõi niisama korrakski läbi astuda. Sisetunne justkui ütleb, et täna juhtub midagi põnevat ...

Dorothy koos 3-kuuse Ivelettega jaanuaris 2010 
Aeg möödub kuidagi kiirelt ja lõbusalt, istusin baaris sees kõrgel pukil leti ääres, kui kohale jõuab Dorothy - lohesurfar, kes varasemalt paaril aastal lohesurfi instruktorina siin töötanud, kuid kes nüüd pikka aega ka saarelt eemal olnud. Nimelt on ta pärit linnast nimega Tacloban - piirkond, mis kandis 2013. aasta novembri taifuunis enim kahjusid, kuna just selle linna kohal ründas taifuun Hayan esimest kord maismaad.  Oleme hetkeks kohmetud teda nähes ja Jastwani esimene reaktsioon on. "Oh! Sa oled elus!", ja selgitab seejärel mulle, et kõigest üks päev enne taifuuni saabumist rannikule olevat Dorothy oma facebooki seinal kirjutanud:"Olen lennujaamas ja ootan lendu Taclobanisse." Mispeale kõik olid paanikasse sattunud, et mismõttes ta ometi praegu sinna lendab.


Taifuun Hayani kahjustused Taclobani linnas. Allikas: Weather.com
Lõpuks läks aga nii, et Dorothy jõudis koju kaks päeva pärast taifuuni, et osida laipu täis tänavatel üles oma perekond ja sugulased-tuttavad. Tema perekonnal läks õnneks pääseda eluga, kuid sellest päevast saadik on Dortothy jäänud paigale ja aidanud kõikjal kus võimalik.

Nüüd siis, pool aasta hiljem, siis kui lohesurfihooaeg saarel ammugi lõppenud on, naaseb ta Boracayle ühe välismaalasest tuttava tuttva palvel, kes on hädas oma hotelliehitusele ehitusloa saamisega ja palub kohalike ametivõimudega suhtlemises Dorothy abi ja on sellel eesmärgi ta siia tagasi meelitanud.


Ma saan aru küll, et ta ilmselt on juba pidanud vastama tohutul hulgal küsimustele taifuuni ja sellele järgneva osas, kuid ma ei suuda oma uudishimu taltsutada ja asun ka kohe omalt poolt pärima. Õnneks näen tema näos pigem entusiasmi informatsiooni jagada, kui tülpimus liigsete pärijate vastu. Tema vastus "Too much relief! It's all tooooo much!"minu kõige esimesele küsimusele "Kuidas on olukord seal nüüd?" kinnitab kohati minu eelaimdust ja sellele järgnenud selgitus on parasjagu masendust tekitav. Dorothy rõhutab, kuidas kohalikud inimesed upuvad riisi ja tohutu hulga konservide käes. "Kui palju sa ometi jaksad neid sardiine purgist süüa!" lähevad Dorthy silmad suureks.

Edasi järgneb kirjeldus sellest, kuidas inimesed on seeläbi väga laisaks muutunud. Probleem olevat selles, et paljud inimesed on kaotanud oma töö, elatusallika. Ühelt poolt polegi nagu hommikuti kuhugi tööle tormata, teiselt poolt on lademetes süüa ja humanitaarabi - justkui kõige hädavajalikum eluks - söök - on olemas. Lisaks liigub kriisipiirkonnas ka rohkem raha kui varem. Rahad, mis on ettenähtud üleehitustöödeks ja abistamiseks, kuluvad rohkem sedasi, et ühe päeva palga eest tehaks üksikud töötunnid vaid ja ülejäänud aeg päevast kulub kõiksuguste hasartmängude peale. Dorothy lausub päris kurvalt, et kui halb on kõrvalt vaadata, kuidas rahadega hooletult ringi käiakse ja kuidas inimesed sõna otses mõttes lolliks on läinud ja käituvad hooletult ja hoolimatult. Muidugi oleks ülekohtune üldistusi teha kõigi sealse piirkonna elanike kohta, kuid paratamatult oma tõetera on jutus sees kindlasti.
Kriisipiirkonnd vajab hädasti eelkõige kohalike elanike harimist ja nende õpetamist kuidas hakata iseseisvalt toime tulema. Ära anna hädasolijale paat, vaid anna materjal, tööriistad ja teadmine, kuidas paati ehitada ja ta saab palju iseseisvamaks kui valmis toodet talle ette serveerides.

Entusiastlikult räägib Dorothy aga sellest, et tema ja veel üks varasematel aastatel Boracayl elanud lohesurfar Mariel on liitunud heategevusliku organisatsiooniga Earth Village Project. Organisatsioon tegutseb Leyte saarel, Taclobani linnast mõnevõrra lõunapool Dulag piirkonnas, mis sammuti taifuun Hayani poolt kõvasti räsida saanud. Earth Village Project on vabatahtlike organisatsioon, mis on inspireeritud permakultuuri põhimõtetest ja keskendub eelkõige jätkusuutlikusele keskendunud abi pakkumisele ja ülesehitustöödele. Nad on keskendunud kogukonna ülesehitamisele, looduslike kodude rajamisele ja lastega õppetööde läbiviimisele. Loodud on koguni lasteklubi, mis käsitleb teemasid nagu muusika, kunst, sport, aiandus, looduslikest materjalides ehitamine ja prügikäitlus.

Mõningane ülevaade olukorrast ja et mida Earth Village Projekt üritab saavutada:



Vabatahtlikud elavad kõik üheskoos kogukonna elu magades võrkkiikedes ja madratsitel ühistes suurtes ruumides. Süüa valmistatakse kõigile koos, iga vabatahtlik annetab ühe toidupäeva kohta 100 peesot ehk 1,7 eurot toiduainete ostmiseks ja vahetustega küpsetatakse söögid kogukonna kõigile liikmetele korraga. Säästlikkus saavutatakse see läbi nii mastaabi pealt, kui sellelt, et kui muidu näiteks kümme perekonda kõik oma kodudes küpsetavad, siis on kokkamisele kulunud aeg ümnekordne, võrrelduna kui seda teeb üks toimkond kõigile korraga. Rääkimata siis sellest, et arvuliselt 10 korda vähem on tarvis ka kõik küpsetusnõusid ja 10 pliidi asemel kõigest ühte.
Kuulan teda ja hakkan isegi üha rohkem veenduma, et ma tahan ka sinna minna, olukorda oma silmaga näha ja kõige tähtsam ... kaasa aidata jätkusuutlikule ülesehitustöödele. Sattun elevusse ideest Dorothy ja Marieliga üheskoos töötamisest ja samuti ka Dorothy entusiasmist tõestada, et lohesurfamine Filipiinidel ei tähenda vaid Boracay saart, Daet'i ja ja Secot, aga et ka Leyte saarel on palju suurepäraseid kohti lohetamiseks ja eelkõige just kohti ka lainete vahel möllamiseks.

Eestis tagasi olles kasvab päev päevalt minu soov ja tahtmine eesootaval talvel Filipiinidele naasta ja avastada seda riiki väljaspool seni käidud radu. Ma pole kunagi väga selline üksinda seljakott selga maailmaavastaja olnud. Tihti küll pakin kotid üksinda, kuid vahepeatused ja sihtpunkt on enamasti tuttavaid nägusid täis ja nii olen ka praegu rõõmus, et taaskohtasin Dorothyt ja on olemas kaks lahedat mõttekaaslast uuteks elamusteks ja kogemuseks.