4. Kaheraudne nurgas ja kuulid laual

Istun majaesisel verandal laua taga, otse maja seina vasakusse ülemisse nurka paigutatud turvakaamera all ja arutan maja omanikuga tema võimalike müügil olevate maavalduste üle. Maja esine on kaetud rohelise vaibaga, kui muru ja kitsast majaesisest tänavast eraldab maja ja aeda kõrge betoonmüür. Laua kõrval maja seina najale nõjatub hiiglaslik kaheraudne püstol ja laual on karp kuulidega, mis on veidi suuremad kui minu pöial. Esialgu tunduvad mainitud esemed kui tavapärane ja igapäevana komponent, mida külaliste, ehk meie, saabudes keegi isegi mitte ei vaevu nähtavat kohalt eemale paigutama. Mingi hetk omanik veel naljatleb, et oli aeda tulles ja laual kuule märgates uurinud ümber laua istuvatelt turvameestelt naljatlevalt, et kas see ongi nende õhtusöök – püssikuulid.
 
Olgugi, et ma suurema osa ajast järjepidevalt räägin filipiinlastest, kui maailma naerusuisematest ja rõõmsameelsematest inimestest, on omamoodi kurb tõsiasi, et Filipiinid saavad omakorda uhkustada ka kõrge kohaga maailma edetabelis riikide seas, kus esineb enim palgamõrvu. Olgu meenutatud, et Manila rahvusvaheline lennujaam kannab nime seal mõnikümmend  aastat tagasi mõrvatud endise senaatori Bengino Simeon „Ninoy“ Aquino mälestuseks või, et 2013 aasta detsembris mõrvati kõigest mõned aastad tagasi avatud lennujaama uue terminali ees koos Labangani linnapea Ukol Talumpaga tema naine, nende lähedal olev võõras laps ja veel üks kõrvaline kodanik. Aga need on vaid üksikud näited avaliku huvi orbiiti kuuluvatest isikutest. Populaarsemate põhjustena poliitiline rivaalitsemine, perevägivald ja äri vaidlused on aastatega läbi vägivaldse elu võtmise mulda saatnud sadu inimesi.

Lugusid purjus peaga kohalikest tülinorijatest erinevates baarides on olnud siinviibides kuulda praktiliselt igal nädalal. Üldse tundub mulle kõrvalisel vaatlusel, et tülide ja intriigide esilekerkimisel, ei paista esmane lahendus olevat argumenteeritud vaidlus või konflikti lahtirääkime ja läbiarutamine, ega kohtuvaidlused, vaid ähvardamine ja rusikate käiku laskmine. Asjade kulgemist tagant tõukamas poksimine kui väga populaarne spordiala üle kogu riigi, samuti kukepoks kui omamoodi brutaalse vägivalla väljaelamise vorm. Vahest tundub mulle küll, et sõnad on siin riigis rohkem hea meele väljendamiseks, laulmiseks ja lõbutsemiseks, rusikad aga konfliktide lahendamiseks. Mis seal salata, isegi Jastwan, kes oma olemuselt on üldiselt kui vana rahu ise, üllatab mind sellega, et õpetab kaheaastasele Ivelettele, et kui keegi talle liiga teeb, siis tuleb vastu tõugata. Ja minu ärritunud reaktsiooni peale põhjendab vaid suurte silmadega, et igaüks peab oskama ennast kaitsta ja enda eest seista. Mõningase läbirääkimise tulemusena jõuame siiski konsensusele, et poksimist ja vabamaadluse haardeid võivad nad küll harjutada, kuid iga kord tuleb lapsele rääkida, et seda teeb vaid issiga koos, ning teiste laste peal ei rakenda.

Aga paratamatult meenub mulle ka varasematest aastatest tutvusringkonnas räägitud lugusid inimestest, kes kusagil kõrval saarel sugulastevahelise tüli tõttu surnuks pussitatud on, lihtsalt röövi ohvriks langenud on, või maaomandiga seotud arvamuslahknevuste tõttu oma otsa on leidnud. Hämmastav tundub ka Jastwani räägitud lugu sellest, kuidas üks siinsete põlisasukatena tuntud Ati hõimust inimene päisel päeval otse White Beachil surnuks tulistati ühe hotelliärimehe käsul, kes ihus hammast maalappile surfiranna poolsel osal saarel, kuhu eraldati suur maa-ala Ati hõimule oma küla rajamiseks. 

Sellest, kuidas Jastwani ühe õe abikaasal on kombeks purjus peaga oma naist ja lapsi nüpeldada, mainisin juba oma raamatuski. Kuid tema alkoholist võimendatud vägiteod võtavad ühel päeval koguni sellised mõõtmed, et kogu perekond on sunnitud kodust pagema, kuna politsei otsib pereisa taga pärast seda kui viimane eelmise õhtu pummeldamise lõpuks sõbraga nii tülli oli keeranud, et teisele noa kõrile pani. Kaua on sõber kriitilises seisundis haiglas, kuid tuleb siiski surmasuust välja ja mõrvasüüdistus jääb seekord olemata. Pereisa naaseb Caticlani ja asub uuesti tööle Boracay saarel, kuid naisel on tarkust koos lastega jääda elama La Castellana linna, Jastwani vanemate kodu lähedusse ja nüüd kui viimasel päeval enne Filipiinidelt lahkumist telefonis Cheryliga räägin, ilmneb, et lisaks oma neljale tütrele on ta just ühe päeva eest lapsendanud endale 5-aastase poisi, kelle ema kodust lahkunud oli ja isa üksinda kasvatamisega toime ei tulnud.  

Ja polegi siis imestada, et Boracay saare üks suurmaa omanik ja paljude hotellide ja toitlustasutuste omanik, kellel hetkel üks maavaidlus ühe suure hotelliketi omanikuga pooleli on, omas kodus relvadest ja turvameestet ümbritsetuna elab ja kodust väljagi sammugi ilma turvameesteta ei astu. Kõigeks tuleb valmis olla ja kunagi ei tea, kus oht ähvardab. Isegi mõni tund hiljem, kui teda koos abikaasaga Bombom’i saabumas näen, märkan nüüd juba tuttavaid nägusid turvamehi neid igal sammul ümbritsemas. Kui peremees seisab ühes kohas, valivad turvamehed valve positsioonide üksteisest eemal. Kui peremees asukohta muudab, paigutuvad ka turvamehed sujuvalt ümber ja kui veel peremees ja abikaasa teineteisest mõnevõrra eemalduvad, siis jaguneb tööjaotus selliselt, et kõik kolm turvat näevad peremeest ja vähemalt ühel säilib silmside ka prouaga. Omamoodi meelelahutuslik oli õhtu jooksul kogu seda turvameeste sagimist ja ümberpaigutumist jälgida, eriti kuna kõige selle käigus õnnestus neil veel üldplaanis jätta mulje, et tegelikult nad ongi niisama White Beachile õhtut nautima tulnud.

Aga mida muud ongi teha riigis, kus korteriostu leping on Eesti juristide hinnagul rohkem ausõna peale sõlmitud kokkulepe, kui et juriidilist kaitset pakkuv dokument, millega hiljem kohtuorganites õiglust taga võiks otsida. Olgu veel näitena toodud tõsiasi, et kuigi kõik Boracay saarel tegutsevad juristid räägivad kui ühest suust, et kuna välismaalastel pole ilma kohaliku partnerita võimalik enda nimel maad osta, on tehingu sõlmimisel võimalik, kohaliku kodanikuga kes varjatud omanikuks hakkab, võimalik sõlmida lisaleping, mis annab sisuliselt võtab kohalikult kõik õigused maale ära ja annab need välismaalasele, räägivad neile täpselt vastupidi juristid rahvuvahelisest korporatsioonist Manilas, et sellist lepingud juriidiliselt ei eksisteeri ja vastava lepingu sõlmimine ei anna välismaalasele põhimõtteliselt mitte ühtegi garantiid ega kaitset, kui kohalik peaks tahtma talle käru keerata.

Kas ehk sellises riigis asju ajades poleks endalgi mõtekam juristide taga jooksmise asemel hoopis MMA vabamaadluse treeningutele ennast kirja panna ja usinalt jõusaalis käima hakata?