30.04 uued reeglid võtavad võimust



Esimeste päevadega on avastusi nii positiivseid kui negatiivseid. Saabumispäeval ööpimeduses tricycliga mööda peatänavat läbi saare keskme kulgedes märkan, et kõik see ligadi-logadi esmamulje on suures osas säilinud, aga ometigi on kõikjale kerkinud ja siiani kerkib uusi ja uhkeid hooneid. Veidi keskuses ringijalutades on muutusi märgata igal sammul. Ka Bombom on muutunud palju lihvitumaks, aga säilitab siiski oma algse olemuse läbi puidust mööbli ja seinakaunistuste. Personalgi on vähemalt selles baaris küll üsna muutumatuna püsinud viimased seitse aastat. Tore oli juba esimesel õhtul, mil ma sinna sattusin laval kohata nii Ferns Toscot, laulu „Island called Boracay,“ autorit, kui tattoo Ryanit, kes nüüd küll suurema osas aastas šveitsis elab, kuid Dragonboat ajal paariks kuuks koos oma naise Jessica ja nende kahe lapsega saarele naasenud on. Ryan’i salongis on tehtud mõlemad minu tätoveeringud ja järgnevate nädalate jooksul loodan lisa ühe uue, aga nuputan alles kujundust.
All Stars võistkonna viimane võistlusjärgne koosolek Ryan on see, kes meid Kadriga juba meie esimesel saabumisel saarele esimesel õhtul Bombomi lavalt kõva häälega tervitas ja samamoodi aasta hiljem, kui ma saarele naasesin, mind märgates Bombombi lava mikrofoni kõva häälege teatas: „Tere tulemast tagasi, Kristi!“. Ka sel aastal suudab Ryan üllatada, sedapuhku küll mitte Bombomi laval, aga Dragonboat võistluste lõpus. Pärast finaalsõite koguneb terve võistkond ringis randa, et lugeda tänupalvet, siis võetakse kokku võistluste tulemused, tehakse paar lõbusat nalja ja veel enne kui rahvas laiali jookseb, lausub: „And now, let’s all welcome back to island Kristi and Ivelette!“ ja kogu võistkond huilgab ja plaksutab ja naeratab. Ma arvan, et ma koguni punastan selle peale, aga kuna nägu juba niigi lõõmavast päikesest ära kärsanud on, siis ei tee vist keegi enam suurt vahet.


Reegleid on saarel viimastel aastatel ka palju muudetud. Üks neist on, et pärast kella 11st õhtul ei tohi baaride esisel palmipuude alusel alal muusikat mängida. Baaris sees tohib, aga mitte ranna-alal. See tähendab siis, et varasemalt öösel kuni kella 1-ni kestev live esinemini peab lõppema juba kl 11 ja samuti ei tohi enam suured diskoklubid mägida öösel muusikat palmipuudealusel rannaalal, aga võivad teha seda vaid kautusealuses piirkonnas, mis jääb jalakäijate jalutusrajast sissepoole. Bombomis on olukord lahendatud sellega, et ka siseruumidesse on panud mikrofonid ja trummid ja kui kell kukub, liigub laulja siseruumidesse ja jätkab seal. Mikrofoni vahetusläheduses on mitmed aafrika trummid ja pärast Jastwani naasemist saarele, ostis omanik ka kohe paar conga trummi, mis samuti pidevalt käepärast. Jastwan ja Ivelette BomBomi siseruumide laval kuiva trenni tegemas. Mikrofon ei ole sisse lülitatud :)

Kuna minu peatuspaik sel aastal on päris White Beachi lõpus, kohe enne Diniwid’i lahte, siis jalutan tihti mööda randa keskmesse ja tagasi. Mõnus 2 kilomeetrit jalutamist paljajalu mööda siidpehmet rannaliiva. Homme on 1. mai ja saarele on oodata läbi aegade enim turiste ühe korraga. Juba viimased paar päeva enne päikeseloojangut White Beachil jalutades vaatan hämmastunult, kuidas rannaliiva praktiliselt ei paistagi. Tohutu rahvamass ja nende värvikirev riietus virvendab silme ees. Ootan juba igatsusega, et see nädalavahetus oleks möödas ja White Beachil päikeseloojangu ajal ka rannaliiv taas paistma hakkaks.

Liivalossid Boracayl 2007. aastal  (autor Katrina Koha)
Vaadates 2007 aasta reisi pilte imelistest ja suurejoonelistest liivalossidest ja vaadates neid, mis valmistatakse praegusel ajal rannas, torisen paratamatult endaette, et väga väikeseks ja prostaks on nee lossid aastatega muutunud. Kui lõpuks avab mu silmad taaskord Jastwan, kes teatab, et liivalosside ehitamine on valitsuse poolt keelustatud ja politseinikel on kohustus need kohe kõik laiali ajada, kui mõni ehitataksegi randa. Seetõttu ongi nüüd nii, et lapsed jõuavad teha vaid lihtsamaid ja pisemaid losse, enne kui need jälle laiali aetakse. Põhjus pidavat seisnema selles, et liivalosside ehitamiseks lõhutavat liigselt randa. Samuti on keelatud white beachil sõitmine SUP’i ehk stand-up-and-pattle laudade ja kajakkidega. Põhjuseks taaskord looduse tasakaalu häirimine ja merealuse koralli liigne lõhkumine. „Mismõttes?“ tahaks küsida pigem .... aga see selleks. Ilmselgelt on need reeglid tehtud inimeste poolt, kes ise vastavaid spordialasid ei harrasta, sest mis kahju ometi suudab teha spordiala, mis ei kasuta mootorit ja kulgeb suhteliselt pinnapealselt. Palju rohkem suudavad kahju teha saart ümbritsevale keskkonnale need tohutud mootorpaadid turistide voolust põhjustatud jäätmed, kui et kajakil aerutav üksik inimene.

Lisaks  tuleb välja, et põhimõtteliselt on Antique maakonna (kuhu alla kuulub ka Seco saar) valitsus hakanud lohesurfi reiside korraldamist Seco saarele. Põhjuseks jällegi merealuse koralli kahjustamine ja lõhkumine. Jastwan, kes sealse võimul oleva kodanikuga tund aega antud teemal diskuteeris, ütles ka neile, et see on täiesti rumal jutt, kuna lohetamine kui sport ei ulatu kuigi sügavale vee alla, pigem pinnapealne liuglemine. Ja vaidlesid, mis nad vaidlesid ja kui Jastwan lõpuks küsis, et olgu, olgu, aga kui palju te siis tegelikult raha tahate, siis muutus jutt kohe hetkega ja lausite, et eks mine küsi linnavalitsusest, ehk 200-250 peesot inimese kohta oleks piisav, et väljastataks luba Seco saarele reis korraldada. :D ... njah ... mis ma oskan öelda. Money buys everything!
 
Diniwidi rand


photo by Denise Tolentino Eile veetsime hommikupooliku Diniwid lahes ujudes ja päevitades. Dinwidiga seostub mulle varasemalt alati tatay Bangaw – ehtsa indiaanlase välimusega üle viiekümnene kohalik, üks „dzunglipoistest,“ kellel on siinsamas lahes, veidi üles mäkke minnes looduslikest materjalidest ehitatud maja suure dzungliaiaga, mille ta on kõik ise rajanud. See aasta, aga on mul raske kohaneda informatsiooniga, et tatay Bangaw on juba pea poolteist aastat teadmata kadunud olnud. Mitte keegi ei tea, mis juhtunud on, keegi ei tea kuhu ta kaudus või miks. Jutte liigub igasuguseid alates sellest et ta lihtsalt ise minema läks, aga ka et ta on enesetapu teinud või koguni mõrvatud. Tema kajak, millega ta sõitmas armastas käia, olevat leitud kusagilt eemalt saare kaldalt vees hulpimast. Ja nüüdseks on tema maja ümbritsevatele kruntidele ehitatud kõrged korterelamud ja taaskord võin öelda, et üks minu jaoks maagilistest kohtadest sel saarel on jäädavalt kadunud. Aga kus on Bangaw, või mis temast saanud on .... nobody knows. Eile White Beachil jalutades Bongiga kokku trehvates uurisin ka tema arvamust, mis õnneks oli Jastwani omast palju optimistlikum. Bong arvab, et Bangaw on piisavalt tark inimene ja teab täpselt mis teeb ja kuidas toime tulla ja kahtleb sügavalt enesetapu versioonis. Bong usub, et Bangaw on lihtsalt minema läinud ja elab oma elu teadmata paigas, aga teadlikult ja sihipäraselt ja ise sedasi valides.

Pildiseeria tatay’st ja tema dzunglimajast leiate siit.